Tegelikult sai kogu epopöa alguse sellest, kui küsisin Miisult, mitu sõpra ta oma sünnipäevale plaanib kutsuda. Enese lapsepõlvest meenusid idüllilised kartulisalatipeod 4-5 klassiõe osalusel, mis tavaliselt juba paari tunniga transformeerusid kraaklemiseks garaažikatustel ja tagaajamiseks koolihoovis. Et siis suundusid neutraalsele pinnale. Ühesõnaga täieline idüll. Seevastu oli Miisu nimekirjas külalisi 20, et siis pelgalt lapsi.
Vanemate peale ei suutnud ma isegi mõtlema hakata.
Õõvastas. Ja mitte vähe.
Hakatuseks üritasin kergekujulist sandaali korraldada, no umbes stiilis, et "lolliks oled läinud vä, kuhu me nad kõik kutsume?!?" jne.
Vanemate peale ei suutnud ma isegi mõtlema hakata.
Õõvastas. Ja mitte vähe.
Hakatuseks üritasin kergekujulist sandaali korraldada, no umbes stiilis, et "lolliks oled läinud vä, kuhu me nad kõik kutsume?!?" jne.
Miisu pööritas ainult silmi ja nentis, et lugegu ma siis ise kokku!
No ja siis..
Hakkasin sõrmede peal lugema - ja mis selgus!
Viga pole mitte Miisus, vaid pigem asjaolus, et minu tutvusringkonnas on enamik kuramuse paljulapselised. Ikka ühel kolm ja teisel kolm ja ülejäänutel vähemasti kaks ja mõne klassiõe tohiks laps äkki ka kutsuda?
Mis siis ikka. Köhid natuke verd ja siis pappi ja siis jälle verd - ja saadki suurepärase sünnipäevapeo bowlingusaalis.
Nüüd järgneb nädalatepikkune paast ja hambaloksutamine.
Varsti avan maja ees makaroni-korjanduskasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar