Suuresti medalisajust innustatuna üritasime isegi laupäeval sportlikud olla. No nii moka otsast. Läksime terve pesakonnaga uljalt Nõmme spordikeskusesse suusatama.Kohapeal selgus loomulikult, et sellistel käbidel nagu Oto pole seal küll suuremat teha - väikseimad saadaolevad suusasaapad on sääl mõõtu 34 ja lühimad suusad umbes minu pikkused. Noh olgu. Johanna suusatas siis ühe tiiru Lauraga ja meie uisutasime. Kui neokõsõ olivad suusaretkelt naasnud, otsustasin, et tuleks ikka üle 17 aasta seda kunsti proovida...
Esteks on tänapäeva suusaklambrid täiesti olematud - tükk aega ei saanud pihta, et kuhu vajutada või mida pista. Aga abivalmite möödujate kaasabil sain suusad alla. Nagu lehm libedal. Suur lehm. Valisin targu lühima raja võimalikest - 1,4 km.
Esimesed sada meetrit läbisin absoluutselt olematus segatehnikas, kuid püsti! Järgmised sada osutusid keerulisemaks, sest kätte jõudis saatuslik tõus - oma kuuekraadine järsak! Ukerdasin sealt mõtlematult rähnitehnikas üles, nägemaks, et sealt tuleb ka alla kihutada. Oeh. Hoidsin reied vapralt koos ja silmad kinni - mingil kummalisel kombel jäin isegi püsti. Peale sääraseid katsumusi otsustasin uisusammu kasuks. No teoreetilise uisusammu. Ja kui ma möödusin hanges lamavast 6-aastasest poisikesest, kuulsin ta ema kommenteerivat: "Näe, niimoodi tuleb suusatada, nagu see tädi!"... Jee! Järgmised 6 meetrit läksid lausa lenneldes. Ja siis saabus otsustav hetk - paremale või vasakule. Jäin seisma, et teeviitasid uurida ja kukkusingi nagu seisev jooksja nötsaki külili. Igatahes ringi lõppedes oli nahk märg, hing kinni ja veremaik kurgus. Oma poolteist kilomeetrit ikkagi!
Järgmisel päeval oli lonk mõlemas jalas. Kindlasti suusatamisest. Vaevalt, et iiumaavanama sünnipäeval sooritet tantsumaraton midagi teha võib?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar