Impulsiivostud

Sattusime eile lastega suurde mööblipoodi. Tegelikult otsisn ma selliseid väikseid vidinaid, millega pilte seina riputada, aga see selleks.

Ja siis nägi Otokas toasuurust autovaipa! Silm säras, käed peaaegu et värisesid ja kiunumine algas. Hakatuseks üritasin vastu puigelda. Siis hakkasin mõtlema, et tema toa põrand tõesti meie majapidamises kõikse külmem. Otsustasin noormehega diili teha - mina ostan talle lahmaka autovaiba ja tema koristab oma toa ära. Mulle tundus see diil täitsa soodne. Oto ainult noogutas ja noogutas, silmad endal pöörlesid peas.

Selgus, et poes on isegi kahe erineva pildiga vaibad - rullisime need aga lahti ja uurisime lähemalt, kus autopesula ja kus jäätisepood peal. Lõpuks sai vaip välja valitud. Müüja oli juba teibirulliga valmis vaipa kokku rullima ja siis teatas Oto: "Tegelikult ma mõtlesin, et ma ikka ei taha seda vaipa. Mulle ei meeldi koristada!".

Minul vajus mokk töllakile. Müüjatel ka. Miisulgi.

Meist jäi autovaip poodi.

Niipalju siis impulsiivostudest.