Elagu hiired!

Arvasin, et minu hiirelembus ei ole pärilik. On ikka küll, geenides vast.

Hellad tunded kõikvõimalike näriliste - hiirte, rottide, deegude, hamstrite, nutriate, oravate ja muude sääraste hambuliste pisiloomade vastu ei ole ka Otost mööda läinud.

Täna sikerdas Oto külmikust käntsaka juustu, mudis selle tükikesteks ja soojustas juustutükkidega põrandapraod. Kõik hiirte hüvanguks. Juustutükke kokku korjata ei tohi, sest see oleks äärmiselt jõhkardlik ja jätaks hiired nälga. Me siis ei korista. Mõnda aega.

Tulevikus kavatseb ta hakata esialgu hiirtearstiks, seejärel loomakirurgiks ning kui viimasest tüdineb, siis sinivaalade uurijaks.