Ühesõnaga, alustada tuleks tegelikult proloogist - mullu see juba korra juhtus.
Ja tänavu sama lugu. Tulen mina pahaaimamatult sületäie lillepottidega ümber maja nurga, kui ühtäkki on taevas tume nagu öö. Ja enne veel, kui ma väga täpselt aru sain, mis toimub, viskasin ma lillepotid nagu Eesti meister kettaheites - siuh - kus see ja teine ja pistsin punuma nagu noor gasell. Teisisõnu, mulle tuli keset hoovi vastu kõik see miljard-piljard mesilast, kes eelnevalt kolm päeva meie õunapuus olid aega parajaks teinud. Ma olen kogu aeg endamisi arvanud, et minus on kaduma läinud tõeline kettaheite-talent, nüüd sai see siis ka viimaks kinnitust! Seega - Eha Rünne ei pea enam üksi kodumaa eest rapsima, hakkan Pekingisse sõiduks kohvrit pakkima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar