Kooliküpsusest

Tuli just ükspäev meelde üks tore lugu, mis ma möödunud aasta lõpus Hesarist lugesin: Keenias pidavat olema nõnda, et kui vanemad ei suuda meenutada, kui vana üks või teine võsuke on (hea kui nad neil vist niisamagi vahet teevad?), siis mõõdetakse kooliküpsust sedaviisi, et kui laps ulatab oma parema käega üle pea vasakust kõrvast kinni võtma, siis võib kooli minna küll. Ja siis satuvad mõned väikese pea ja pikkade kätega tüübid kolmeselt kooli ja suure pea ja töntsakate kätega jälle viieteistkümneselt.

Oto veel kõrvani ei ulata, aga kooli võiks vabalt saata.

Eile jõudis temani seni kiivalt salajas hoitud info, kuidas lugeda 156-ni! Ja hasartselt särasilmil luges ta meile terve tee linnast koju (mituteist kilomeetrit) ükshaaval numbreid. Kui juba väga mitmendat korda sadadega rappa läks, üritasime me teemat vahetada. Looda sa! Ja kui ta ise lõpuks veidi väsima hakkas ja sekundipikkune kummastav vaikusehetk tekkis, esitati mulle järjekordne sajandi küsimus:

"Aga tahate ma loetlen teile löökpille?"

Eeeee....?!?!

Ja siis tuli nagu kuulipildujast: "triangel, kõlapulgad, marakas, tamburiin, taldrikud, trumm, kastanjetid..."

Ma oleks naerukrampides peaaegu kraavi sõitnud.

Kodus selgus veel, et eluliselt tähtsate sõnade hulka, mida kirjutada osatakse (OTO, AUTO ja URR) on lisanudunud uus favoriit. PRISMA.