Võitlesime Otoga mitu nädalat hambaarsti teemadel. Mitte et ta poleks tahtnud sinna minna - sootuks vastupidi, noormehe ihalus hambaarsti järgi oli midagi sõnul kirjeldamatut ja enneolematut, umbes nagu muinasjutus. Igal hommikul küsis ta innukalt, et "no kas täna lähme, pliiiiis!"... Ja kui ma üritasin seletada, et veel nii-ja-nii mitu päeva peab ootama, oli ta niivõrd nördinud nagu sitikas Peeter ühes unejutus. Aga Peetrist teine kord.Viimaks jõudsime ära oodata.
Algus oli paljutõotav. Puuriti ja urgitseti ja kangelane oli täitsa rahul. Aga kui hambaarst üritas mehikesele tolmuimejat suhu pista, läks asi hulluks. Viimaks jõudsid nad (loe: arst ja Oto) kokkuleppele, et Oto võib ise tolmuimejaga imeda, kuniks arst urgitseb. Ja viha rauges.
Kuid kõige jubedam oli alles ees! Esiteks pani see jõhkard Otole VATTI suhu. No see oli karm! Aga seegi polnud veel kõik. Lisaks vatile näidati plommi peale VALGUST ja säärast sigadust ei kannata ära isegi mitte kõige vapramad me seast. Ruiged olid meeliülendavad, patsiendi taltsutamiseks kasutati rämedat füüsilist vägivalda (perekonna ja meditsiinipersonali näol) ja oranž plomm saigi paika. Rohelist oleks tahtnud.
Järgmine kord läheme alles viieselt. Sinna on mitu kuud aega. Ja seniks harjutame kodus taskulambiga suhu valguse näitamist. Ehk aitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar